3. Esimene..

Kuigi ta väldib minu nähes igasugust tapmist ja vägivallatsemist, aga vaatamata sellele ma olen nii mõndagi juba näinud. Noh ma usun, et sellest relvaärist pole mõtet rääkidagi. Seda ma juba nii palju näinud, et jah. Nagu ma aru, siis see on igapäevane tegevus. See mis mind veel kauaks kummitama jääb on vast järgmine. Nimelt siis kuhu minek oli või mis iganes ma muidugi ei tea, ma olin lihtsalt G'ga kaasas. Tegevus toimus siis kuskil sõna otseses mõttes pärapõrgus. Oli mingi tee ja oli mingi suur järsak. Seal olime vist viiekesi, kui ma nüüd ei eksi. G, mina, mingid kaks meest, kelle nime ma ei tea ja Bruce. Bruce'i nime sain ma hiljem teada, kui G temaga relvaäri ajal rääkis. Värk oli siis selles, et ma küll ei tea mida see tulevane ohver teinud oli, aga ju siis nende meelest oli ja nii nad sellega siis alustasid. Ma juttu ei kuulnud eriti, sest istusin autos ja aknad olid kinni. Ta ostsi vist meelega võimalikult helikindla auto. Aga tegelt seda parem mulle ju. Aknast aga oli kogu tegevus selgelt näha, isegi vaatamata sellele, et G vahepeal ette tuli. Ohvri karjumist oli kuulda sellegi poolest piisavalt selgelt. G ise midagi ei teinud, aga ta seisis kõrval ja vaatas. Rääkimata juba siis sellest, et ta oleks takistanud või midagi. Ta seisis. Esimene pauk käis minu meelest siis, kui talle jalga või kuhugi lasti, igatahes tüüp oli peale seda pauku suht pikali ja juba karjus ja oigas ja anus läbisegi. Ei taha teadagi millist piina ta tunda võis.. Ma muidugi ei oska öelda, et kes mida konkreetselt tegi, aga näpp lõigati tal ka otsas ja vb anti ka mõni laks kirja. Ei ole ka enam meeles, kas ma palusin G'd, et asi lõppeks, aga sel pole ka tähtsust, sest kui ta oleks ellu jäänud, siis ta oleks politseisse läinud ja asi poleks lõppenud hästi. (Palvetan, et see päevik ei jõua nendeni, kuigi siin nimesi erilisi pole, aga siiski). Niisiis lõpetatigi selle vaese mehe elu seal. Ta visati järsakult alla, muidugi G ei katsunud teda näpugagi, kõik tehti tema eest ära. Vähe sellest, et ta seal alla visati, sai ta veel kuulirahe ja hüvastijätuks selga. Autos valitses peale seda väike vaikus. Ütleme nii, et ma olin ka suhteliselt sõnatu. No mis mul öelda siis oleks olnud. Pärast oleks veel talle seltsiks ka läinud. Tänan ei, parem vaikin. Aga loomulikult ta palus andestust, nagu ikka ja nii see elu edasi läks. Andesta on vist tema teine nimi juba. Seda kuulen kõvasti üle mitme korra päevas vist. Pole hullu, ma ise valisin selle tee, vähemalt osaliselt. Kuigi ma vist poleks saanud keeldudagi, kui mind naiseks taheti.. See selleks. See näpp oli igatahes veel autos, kui me hakkasime kuhugi sõitma ja see oli vist Bruce, kes selle välja viskas, et autot mitte määrida.
Üldiselt seda relvaäri asja ma isegi ei viitsi enam vaadata. Tavaliselt loen selle ajal raamatut või mõtisklen omaette. G'l on töö ja töö peab olema tehtud. Kui ta valis sellise töö, siis see juba tema valik. No olgu, tema eest otsustati vist, et temast saab selline inimene, aga ju siis on sellised asjad ka geenides. Ei tea, ma pean selle üle veel mõtisklema. Relvaäri juurde siis tagasi. Kuigi ma ringi üritan mitte vahtida, siis paratamatult mõni nägu jääb ka meelde. Ühed, kellega G äri teeb, on jaapanlased vist, see sama Bruce on nendega vist. Ja siis on ka need kollased hispaanlased, kelle nimesid ma ei tea ega taha ka teada. Aga selleks korraks vist lõpetan.