Ei mäleta enam, mis päev see oli, aga algas see igatahes kurvalt. Raha ei olnud ja tööd ka mitte. Leivaraha tuli teenida autosid "laenates", mis ei ole just kõige sobilikum töö naisterahvale. Päeva keskpaigaks, kui päike juba oli kõrgel taevas ja pakkus oma soojust, oli juba piisavalt autosid "laenatud", et saaks mõne tunni ka puhata ja ringi vaadata. Minu ringi vaatamine tähendab tavaliselt seda, et helistan oma tuttavad läbi ja uurin, kas midagi toimub. Kahjuks oli mõnel neist tegemist ja mõnel oli telefon väljas. Nii tuli mul siis ka see mõte, et minna uudistemajja ja kirjutada üks reklaam. Sisu ma enam ei mäleta, no on see mälu mul ikka kehva küll, aga see ei ole tegelikult ka just kõige tähtsam. Ei möödunud vist minutitki kui mulle tuli kõne, helistajalt 1133. ((Siin kohal on mul jälle mällar ja seega ei tea kirjutada, mis jutt telefonis oli.)) Ja sealt maalt läks mu päev aina paremaks ja paremaks. Saime temaga Sergio pubis kokku ja veetsime seal mõned tunnikesed süües ja tutvudes. Juba väga kiiresti sai mulle selgeks, et tegu on väga viisaka džentelmeniga, kellega aeg lausa lendab. Ja väga kiiresti tekkis meil omavahel ka klapp. Väga kaua me siis koos ei saanudki olla, sest temal ootas töö ja ka mina pidin taas mõne tööotsa tegema, seega läksime igaüks oma teed.
Just siis, kui sain viidud kolm autot ja olin jalutamas tagasi Dillimore poole, võtsin julguse kokku ja helistasin talle. (( Okei, nüüd ma tegelt valetan ka, sest jutt oli es'is)). Ma olin esmase tutvumise ajal rääkimata jätnud mõne tõsiasja ja ma tahtsin need enne ära rääkida, kui ta seda kuskilt mujalt kuuleb ja lõpetab minuga suhtlemise. Ja nii leppisimegi kokku, et saame kokku. Ta tuli mulle Blueberry pitsa juurde vastu, sest olen üpris aeglane jalutaja. Liikusime taas Sergio pubisse. Vaevalt olime jõudnud Blueberryst väljas, kui ta peatas auto ja toimus mingi tulistamine. Ma ei saanud mitte midagi aru, et kes ja mis ja kus, seega seda kohta kommenteerida ei oska. Teadsin vaid ühte asja kindlalt, tal oli relv ja ta tulistas inimeste suunas (muidugi mitte minu, jumal tänatud). Aga peale kõiki vahepalu jõudsime lõpuks ka pubisse. Ja nüüd oli see raske hetk. Väga raske oli sõnadesse panna seda, mida ma tahtsin öelda. Kartsin, et asi lõpeb tutvuse lõpuga. Väga kartsin.. Sellepärast läks ka tükk aega, enne kui suutsin öelda välja selle, mis oli vaja. Alustasin ma muidugi töö asjast. Kuigi see võib tunduda naljakas, siis seda oli tõesti väga raske talle öelda. Ma ise ka ei tea miks, aga nii see oli. No mõelge ise, sellisele tähtsale inimesele ütled, et sa oled autovaras. Selleks ajaks mul vähemalt oli selline mõte, et ta tähtis, sest temaga räägiti väga viisakalt, öeldi härra ja avati uksi. See juba ütleb midagi.. Aga niisiis.. See raske osa. No kuidagi sai see ka öeldud, et laenan autosi. Ta muidugi ütles, et pole midagi. Et phm pole vaja muretseda. Ei mäletagi, kas ma küsisin siis või hiljem, et kas ma peaksin selle tööga lõpparve tegema, aga millalgi ma seda küsisin ja vastuseks sain, et kui meeldib, siis ta ei saa seda keelata. Aga mul oli see siiski olude sunnil ja seega lõpetasin ma selle "karjääri" ja hakkasin automehaanikuks. Sellel alal olen alles uus ja seega alles õpin veel. Kui töö teemal sai asi räägitud, siis tuli järgmine raske osa. Ma pidin ju talle ütlema, et üks mingi tüüp arvab, et olen ta naine. Noh, ju ma siis olin ka. Vähemalt ta arvas nii, sest sõidutas vahest ringi ja kinkis raha, mida mul oli vägagi vaja. Aga suhteliselt hiljuti oli ta vahetanud gängi ja see kes ta nüüd oli, mulle küll ei meeldinud. Minuga sõitmise ajal hakkas politseid alla ajama, sest see tulistas tema mehi. Ons siis pilt, mida naine üldse nägema peaks? Ei ole ma selles nii kindel. Aga niisiis, temaga midagi tegelikult mul polnud ja seega polnud ma eriti ka tema naine. Aga kuna ta arvas, et ma ta naine, siis tuli ka see ära rääkida talle, et hiljem pahandusi ei teki. Ka see ei olnud tema meelest mingi probleem ja seega leppisime kokku, et hiljem kui Janil on aega, siis koos räägime temaga. Ja siis tuli "moment of truth", kui julgesin küsida selle tulistamise kohta sillal. Oli näha, et ta oli kahevahel, et kas rääkida või mitte. ((Siin kohal mällar, et kuidas ta ennast sellest välja keerutas, aga kindlasti ei rääkinud ta kogu värki ära)). Ju siis me veel rääkisime, kuni olime suhteliselt baari keskel ja äkki võttis selja tagant suure lille kimbu ja laskus ühele põlvele. Issand kuidas mu süda siis peksma hakkas. Ma ise ka tagant järgi imestan, et kuidas ma südamerabandust või midagi ei saanud. Aga siis ta ütles need sõnad ja ma muidugi kohe ei suutnud vastata, aga kohe kui suu oli võimeline häält tegema, siis ütlesin ma "jah" ja sealt edasi tekib mul väike mälulünk, sest olin liiga õnnes, et midagi mällu salvestada. Aga igatahes sealt me vist liikusime tema koju, kust oli suurepärane vaade linnale. See vaade oli tõesti super. Kell aga tiksus edasi. Ja liigagi kiiresti, sest aeg möödus märkamatult. Vaatamata sellele, et kell näitas juba õhtutunde, oli ilm veel soe ja ta kutsus mind ujuma. Käisime mingis basseinis ujumas ja seal juhtus nii mõndagi. Aga sellest ajalugu vaikib. ((Ja ega ei mäleta ka enam nii täpselt xD )). Ning ka sellega ei lõppenud veel meie õhtu. Läksime kuhugi kõrgele, kust nägi merd ja metsa. Väga ilus vaade oli ja seal jõime kõrvuti istudes ja üksteise seltsi nautides šampanjat. Istusime vaikuses päris pikka aega. Ta tegi mulle ka suurepärase lõõgastava massaaži, kui ta süles istusin. Parim, mis ma seni saanud. Ja me olekski sinna üksteist nautima jäänud, kaisus, kui poleks tormihoiatust tulnud. Nii me siis võtsime asjad ja läksime autosse. Me polnud veel isegi koju jõudnud, kui torm oligi läbi. Aga vähemalt ei olnud tormi käes.
No comments:
Post a Comment